Ametivanne, etteütlus, lampjalad

Need sõnad on nopitud ammuste postitöötajate isikutoimikutest. Ametivanne tähendas tegelikult postisaladuse hoidmise kohustust, etteütlus ametiväljaõpet ja haridust ning lampjalad arstliku läbivaatuse nõuet.

Posti-telegraafi-telefoniteenused täitsid suurt rolli igapäevaelus nii riiklikul, majanduslikul kui ka eraelulisel tasandil. Postiametkonna töö oli vastutusrikas, töökorraldust reglementeerisid ringkirjad. Siinne näitus keskendubki dokumentide sisule.

Läheme esmalt sajandi jagu tagasi. Eesti Vabariik oli noor ja parasjagu loodi ühiskonna arenguid arvestavat seadusandlust. Vabadussõja aastad olid jätnud inimestele oma jälje, tervisele. Vanad arstliku läbivaatuse vormid, mis muide olid meestel ja naistel erinevad, räägivad iseenda eest. Postivalitsusel olid oma usaldusarstid.

Postiametisse polnud üldse lihtne tööle saada. Esmalt tuli posti peavalitsusele saata tempelmargiga (maksumark) varustatud palvekiri (avaldus). Tempelmaks on dokumendimaks, vastav seadus uuendatud kujul avaldati Riigi Teatajas nr 45, 1928. Ametiõpilase või tööle kandideerija palvekirjades on aga sageli mainitud majanduslikult rasket olukorda.

Posti peavalitsuse ringkirjad ja isikutoimikud rullivad lahti justkui dokumentaaljutustuse tollasest eluolust, töökorraldusest, nõuetest ja määrustest. Koolitunnistustest näeb, milliseid õppeaineid õpetati, ka võõrkeelte valikut (saksa, vene, inglise, prantsuse, ladina keel). Kusjuures eri keelte valdamine andis võimaluse palgalisa saamiseks (Peavalitsuse ringkiri nr P/58, 15.02.1923). See, kel varasemalt vajalikud postitöö teadmised puudusid, pidi alustama ametioskuste omandamisest. See omakorda tähendas, et tuli kandideerida ametiõpilaseks. Selgitusi ametõpilaste valiku ja eksamite kohta annab ringkiri nr S/130, 14.04.1927. Eksamid olid kirjalikud, suulised ja sisaldasid ka praktikat.

Ajal, kui ühiskond seisis silmitsi tööpuudusega, võeti vastu teenistusvahekordade korraldamise seadus (RT nr 30, 1932) ja määrus (RT nr 37, 1932, art 349). Posti peavalitsus saatis sellekohase ringkirja (nr 12/4) allasutustele 4. mail 1932. Kui juhtus nii, et samas asutuses töötas abielupaar, pidid osapooled kokkuleppele jõudma, kumb lahkub teenistusest.

Poolteist aastat hiljem anti ringkirjaga nr 90/41 (28.12.1933) teada kohustusest värvata inimesi (eeskätt puudust kannatavaid ja perekonnaga töötuid) ainult tööbörsi kaudu.

Ametisse saamisel oli kohustuslik esitada arstliku läbivaatuse tulemused. Nõuded olid huvitavad: meestel mõõdeti pikkust jalanõudeta, naistel ülemise keha (istmest pealaeni) ja laialisirutatud käte pikkust. Meeste puhul kontrolliti, kas on sünnipäraseid vigu, lampjalad, song… Naiste puhul seda, kas esineb sagedast peavalu, peapööritust, südamekloppimist, hüsteerilisust. Riigiteenistujatele, st ka postiametkonnale oli seadusega ettenähtud soodustusi.

Aastast 1919 pärit ringkiri (nr 1/135, 14.07,1919) jagas selgitusi, kuidas lahendada asutuste ülemate ja abiliste omavahelisi tülisid. „Arvan tarviliseks aegsasti hoiatavalt ette teatada, et ma vanemate, kõrgemal kohtadel seisvate, ametnikkude omavaheliste tülide peale karmimalt/kärmemalt reageerima saan, kui vähemate ametite peal olevate inimeste tülide peale, sest vanematelt ametnikelt võib ja peab enam arusaamist ja enesearvustamist nõudma, seda enam, et nad noorematele heaks eeskujuks peavad olema,“ kirjutas peavalitsuse ülem H. Rikand. (ERA.54.1.2.187)

Huvitav on ka ringkiri nr 700/52 (24.03.1934): „Tihtipeale, eriti viimasel ajal, tehakse telefonitarvitajaskonna poolt etteheiteid kõnede pealtkuulamise kohta. Põhjenduseks tuuakse ette halb kõnekostvus ja häired kõnede pidamisel ning mõnikord ka andmed, et kõnede sisu on saanud teatavaks kolmandaile isikuile. Keelan kategooriliselt ära kõnede pealtkuulamise nende sisu teadasaamise eesmärgil“.

15. jaanuaril 1923 saadeti postkontoritesse peavalitsuse salajane ringkiri (ERA.54.1.23.145). Postkontorite juhatajatele tehti kohustuseks edaspidi iga kandidaadi puhul enne ametisse nimetamist välja selgitada, kas ta on riiklikult usaldusväärne, aus, korralike elukommetega. Vajalike andmete saamiseks pidi kontori juhataja pöörduma salajase kirjaga oma piirkonna kaitsepolitsei ülema poole. Alles siis, kui saadi n-ö puhas vastus, võis ta tööle lubada.

Asja juurde käis veel ametivande allkirjastamine, mille nimetus ja sisu on aegade jooksul muutunud (allkiri, üldine ametivanne, teenistussaladuse hoidmise allkiri, kirjalik kohustus).

Postiametkonna koosseisus töötas 1928. aastal 1178 meest ja 463 naist.

Aastal 1936 oli Eestis võimalik kasutada postiteenuseid 3648 punktis, telegraafiteenuseid aga 782 ja telefoni 1841 paigas. Kogu võrgust olid 120 posti-telegraafi-telefonikontorid, ülejäänud süsteem koosnes abiasutustest: 600 postiagentuuri ja 2900–3000 kirjatalu.

***
Näituse koostamisel on kasutatud Eesti Rahva Muuseumi postimuuseumi arhiivkogu ja Rahvusarhiivi materjale. Tööriistarealt infonupu alt leiab piltide taustainfot.

Head vaatamist!

* * *
Näituse toimkond: Eve Aab, Reigo Lokk
Fototööd: Arp Karm
Toimetaja Karin Kastehein

Kirjandus
Riigi Teataja nr 45, lk 471–510, 1928
Riigi Teataja nr 30, lk 405–406, 932 Riigi Teataja nr 37, lk 537–540, 1932
Küng, Enn; Küng, Aive; Toomas Türk, Eesti rahvuslik postiteenistus 90.
AS Eesti Post Postimuuseum, Tartu 2008, lk 115–129
Küng, Aive. Eesti Post 80, Tartu, 1998, lk 41, 48–49
Nurm, August. Postisarvest kineskoobini, Eesti Raamat, 1968