ENSV

PILT1

Millist sõnumit kannab ülal olev maal (PILT1)?

Kunst on loomine, olgugi, et põhineb ühtlasi oskustel ja tehnikatel. Kujutisi kasutatakse informatsiooni edastamiseks. Näiteks illustratsioon on narratiivi abivahend.

Milline oli Sinu lemmikraamat lapsepõlvest ja miks?

Illustratsioonil saab olla ka erilisem – analüütilisem ja kirjeldavam funktsioon – näiteks teaduses, topograafias, meditsiinis, arhitektuuris jms. Siis on eesmärgiks tegelikkust täpselt ja tajutavalt edastada.

Tehnika ja teaduse areng on pakkunud uusi võimalusi ka kujutavas kunstis. Läbi aja on teisenenud ja arenenud-uuenenud trükikunst, ajakirjandus ja kirjandus, fotograafia, kino ja telekunst, värviprintimine ja värvifotod, internet…

Laia kasutust leiab illustratsioon ka reklaami- ja plakatikunstis. Reklaamimine muutus oluliseks tööstuse ja kaubanduse arenedes, mil tööstusrevolutsiooni kiiluvees kasvas erinevate ettevõtete omavaheline konkurents. Ent plakatit on alati kasutatud, ja ka kuritarvitatud, poliitika ja propaganda huvides. Propaganda selle sõna kõige laiemas mõttes on inimeste käitumise mõjutamine sõnumi esitamisviisiga manipuleerides.

“Faktid ei ole vee kogu tõde. Asju ei ole vaja kujutada nii nagu nad on, vaid nii, nagu nad   saavad olema aegade lõpus.”

Nende sõnadega pani Maksim Gorki 1934. aasta Kirjanike Liidu kongressil Moskvas paika kommunistliku esteetika suunised. Sündis “jutustus õnnest” – sotsrealism. Stiili nimetuse olevat juba 1926. aastal välja käinud seltsimees Stalin isiklikult (kes muu!), selle juurutamine võttis aga veel aega. Kunstis avaldus see toona aguli- ja töötemaatika levimises, proletaarse (palgatööliste) ülevuse tõusus ja porise koloriidi pealetungis. Pidi ju nõukogude kunst püüdlema realistliku vormi ja sotsialistliku sisu poole. Sotsrealismi kaanon lisas murele rahva käekäigu pärast peagi ülesehituslikku hoogu ja helgust. Sündis “triumfi esteetika”, mis vestab saagasid maailma positiivsest hõlmamisest.

Leidke (nt netiotsinguna) mõned sotsialistliku realismi maalinäidised, mis kannavad ülalmainitud mõtteviisi.

Häid näiteid nõukogude Eesti kunstielust leiab Estonia teatrisaali laes või Maarjamäe lossis.

Hoolimata illustraatorite tööpõllu ja võimaluste laienemisest viimaste sajandite ja aastakümnete jooksul, ei tohiks unustada, et tema algne roll pole kuigivõrra muutunud. Illustraator või kujundaja töötab siiani tellimuse peale ja edastab tellija sõnumit.

JÄRELEMÕTLEMISEKS (võib arutada ka koos kunstiõpetajaga):

Kas igal illustratsioonil (kunstitööl) on sõnum? Põhjenda!

Kuidas sõnumit efektiivselt edastada?

Leia mõningaid kujutava kunsti märksõnu alates 1940ndatest?

Millist sõnumit hakkad muuseumitunnis edastama Sina?

1986. a ENSV Kultuuriministeeriumi,  ENSV Riikliku Kirjastuskomitee ja ENSV Kunstnike Liidu ühisväljaandes öeldakse:

Esmajoones levib plakatilooming teiste kunstiliikidega võrreldes küll teistsuguseid teid mööda: sunnib meid peatuma tänaval, püüab meie pilku tootmis- ja ametiruumides, meelitab ostma raamatukaupluse letil. […] Plakatikunsti taseme tõeliseks proovikiviks on sotsiaalne plakat. Selles valdkonnas on viimane viisaastak toonud rea nihkeid. […] Eelkõige on tähenduslik asjaolu, et nõudlus ühiskondlik-poliitiliste plakatite osas on suurenenud, mistõttu on kasvanud tiraažid ja mõnevõrra ka nimetuste arv. Meie peamine plakatikirjastaja, kirjastus „Eesti Raamat“, on astunud rea samme oma plakatitoodangu mõjukuse suurendamiseks ning üldilme mitmekesistamiseks.

Mis teeb plakatist olulise infokandja?

Plakat on kommunikatsioonivahend, mille ülesandeks on võimalikult kiire ja meeldejääv infoedastus. Visuaalne tulemuslikkus ja kommunikatsioonipotentsiaal teevad plakatist reklaamijale/info edastajale olulise tööriista. Esimesed reklaamplakatid olid pigem lühida sõnumiga hüüdlaused.  Sealt areneti ent kiirelt edasi erinevate graafika ja värvitehnikate ning teadmiseni, et kirja osa tuleks viia miinimumini. Klassikaks sai, et kindlasti peab sõnumi edastamisel pildiline kujutis kirjalikku toetama ja sellega harmoniseeruma.

Nüüdseks on arusaamad plakatil mõjukuse saavutamisest isegi täpsemini ja detailsemalt läbi mõeldud. Reklaami[1] ja inimeste mõjutamise (sh propaganda) taga on omaette teadusharud reklaamipsühholoogiast propagandavõtete analüüsini. Propagandal kui teabevoo juhtimisel, avaliku arvamuse mõjutamisel ja masside käitumise suunamisel on reklaamiga nii mõnedki ühisjooned.

Millised on Sinu viimase aja lemmikplakatid ja miks? Mis seal Sind paelub?

Plakatite kujunduselemendid on vahendid, mille abil vaataja tähelepanu püüda. Üheks levinumaks plakati kujunduselemendiks on tekst, mille vahendusel edastatakse peamine osa faktilisest infost. Pilt ütleb enam kui tuhat sõna – ent mõnikord saab tekstile tahtlikult anda tähtsama rolli, et mängida piltide asemel hoopis huvitavate kirjaviiside ja sõnumitega. Kaasajal rakendatakse plakatikujunduses sagedasti ka fotot. See võimaldab ka kollaaži- ja montaažitehnikate kasutamist põnevama tulemuse saavutamiseks. Mitmete kujundelementidega inforohked plakatid taotlevad oma küllusega publiku ahvatlemist – ent on ka oht, et taoline ülekuhjatus hoopis vähendab plakati kommunikatiivset rolli.

Inspiratsiooniks ja meelolu loomiseks vt nt:

http://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:107121/18694 ja

http://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:105951/18784

Plakatit tehes:

1. Mis on SÕNUM? Millele plakat keskendub? Mida tahetakse öelda? Millele peab vaataja silm eelkõige pidama jääma?

2. Lisada põhisõnumile mõni valitud ja toetav detail – mitte liialda! Infotükikeste üleküllus segab põhisõnumi mõistmist!

3. Jälgida kompositsiooni – vaadata, et plakati erinevad alad oleks tasakaalus!

4. Kasutada vajadusel eriilmelisi kirjastiile, värve jms, et rõhutada vajalikke detaile.

Heitke pilk peale ka mõningatele kujundajate tarkuseteradele disainiprintsiipidest:

PILT2

Üldiselt võib propagandat defineerida inimeste arvamuste ja käitumise mõjutamise tehnikana, mis manipuleerib erinevate sündmuste, nähtuste jm esitamistega – olgu siis sõnas, helis või pildis. Propaganda kaudu levitatakse ideid eesmärgiga jõuda levitaja soovitud tulemuseni, näiteks ideede omaksvõtmiseni ja vastava käitumiseni. Propagandat võib teha avalikult, aga ka varjatult ja manipuleerides. Nõukogude Liidu puhul olid esindatud nii avalikud kui varjatult toimivad elemendid.

Kas propagandal ja reklaamil on Sinu arvates sarnasusi/erinevusi?

20. sajandi üheks edukamaks propagandamehhanismiks on peetud natsi-Saksamaa vastavat süsteemi, mille juhtivateks ideoloogideks olid Adolf Hitler ja propagandaminister Joseph Goebbels. Viimane vastutas ka propaganda praktikasse rakendamise eest. Teoses „Mein Kampf” joonistas Hitler välja mitu juhist edukaks propagandaks:

1) mängi tunnetele, mitte abstraktsetele ideedele;

2) võta mõni üksik idee ja korda seda pidevalt, kasutades stereotüüpset sõnastust ja vältides objektiivsust;

3) esita ainult ühepoolsed argumendid;

4) kritiseeri pidevalt riigi vaenlasi;

5) vali välja üks vaenlane, keda eriti põhjalikult mustata.

Siit tuleneb, et propaganda peab mingis osas põhinema faktidel (olema usutav) ning inimestes huvi äratama. Huvi tagab näiteks prestiižne kõneisik. Inimeste positiivseid ja negatiivseid tundeid tuleb juhtida kindlatele teemadele (näiteks viha Lääne imperialistide, kulakute või juutide vastu ning Lenini austamine). Inimesed usuvad kergemini tõeliselt suurt ja meeldejäävat valet kui sisult pehmemat, aga ainult kerget valet: ei suudeta uskuda, et keegi nii räigelt valetab.

Nõukogude Liidu propagandavõtted sarnanesid Goebbelsi ettekirjutustega. Nõukogude propaganda juures oligi mõjusaimaks selle üleüldisus: propagandat tuli igast mõeldavast kanalist, alates ajakirjandusest, lõpetades kunstiga.

Ideoloogilise poole osatähtsust ei tasu alahinnata, sest propagandatekstides pakutav visioon õitsvast majanduselust, positiivsed samastumisvõimalused ja kindlus ehk vankumatult paika pandud ja viimase detailini ära otsustatud elu – ning eeskätt igasuguse alternatiivse maailmakäsitluse puudumine avalikus arutelus – avaldasid mõju paljudele inimestele.

Kas tunned et propagandavõtteid kasutatakse ka kaasajal? Millal ja milliseid?

Kõige laiemas tähenduses on muuseumid kultuuripärandit koguvad ja säilitavad asutused. Sellistena muuseumid ühtlasi loovad ühiskonna mälu. Eesti Rahva Muuseum on etnoloogilise suunaga kultuuriloomuuseum, mille eesmärk on kajastada eestimaalaste igapäevaelu kogu selle mitmekesisuses. Mälu on põhiline allikas ent ka vahend kultuuri kirjeldamiseks ja säilitamiseks. Mälu on oluline identiteedi teadvustamisel ja tunnustamisel.

Kuidas mäletad Sina üle-eelmise suve laagrit, kevadel toimunud kooliekskursiooni või oma viienda sünnipäeva pidu? Võid teha katse ja rääkida mistahes toimunud asjust oma tollaste kaaslastega (mitte ainult oma lähimate sõpradega, vaid kõigi osalenutega!).

Kui paljut mäletasite samamoodi, kui paljut erinevalt?

Mis on Sinu identiteeti loovad nurgakivid? On selleks pere, sõbrad ja kool, hobid või midagi veel hoopis teistsugust?

Elulugu

Eluloo jutustamine ei ole üksnes juhtunud asjadest jutustamine või meenutamine. Oma elust jutustades inimene taasloob mineviku tähenduse oleviku vaatepunktist, tihti andes tähenduse ka olevikule. Jutustus (nt elulugu) nagu ka selle looja on reaalsuse kujundajad. Kui me eluloolise jutustuse põhjal küsime, miks mälestus mingist sündmusest on just selline, peab meie analüüsi mahtuma nii juhtunu siis, meenutav/jutustatav praegu kui ka teksti ja kogemuse vahepealne ajalugu.

Eluloo jutustamisel kasutavad inimesed oma kultuuri teadmisi. Indiviidi elulugu on ühelt poolt ainulaadne, teiselt poolt aga sotsiaalsete ja kultuuriliste ideaalide ja kokkulepete edastaja. „Oma elu“ on lahutamatult seotud teiste inimeste ja ajaga – eluloolisel kogemusel on sotsiaalne ruum ning sotsiaalsed raamid (sotsiaalne kiht, sugupool, elukutse, vanus), mis kõik kujundavad indiviidi kogemusi ja elukäiku. Näiteks rahvuslus tähistab neid kombeid ja harjumusi, mis võimaldavad rahvustel end taasluua. Kombed ei ole igapäevaelust eemaldatavad. Oma väikestel viisidel (poliitikamaastik, kultuuritooted, isegi ajalehtede struktuur) meenutatakse inimestele iga päev nende rahvuslikku kohta rahvuste maailmas.

Millisel määral saab ajalooteadmisi hankida inimeste elulugude põhjal?

Mälu

Mälu põhineb sotsiaalsel suhtlusel ning selle loomises osaleb keel. Meenutamis- ja mäletamisvõime on põimitud kollektiivse mälu raamidesse, samas pole seegi ühtne vaid sisaldab erinäoliste gruppide paljusust. Mitte kõik sündmused, kohad ja ajaperioodid pole grupi jaoks ühetähenduslikud. Mälu sõltub situatsioonist.

Eluloouurijaid on alati huvitanud, miks esitavad inimesed oma elulugudes just neid ja mitte teistsuguseid mälestusi. Sageli on “unustamine” ja teadmiste blokeerimine inimeste mälus seotud suurte ühiskondlike muutustega, millega kaasneb ajaloo ümberhindamine ning -kirjutamine. Ikka ilmneb kas rohkem või vähem teadlikult tekitatud “kollektiivset mälukaotust”, mille käigus inimesed valivad oma peas välja asjad, mida meenutada, ning ka seda, mis oleks kasulikum “unustada”. Sedasorti “mälukaotus” kestab niikaua, kuni teatud sündmuste kulg on ümber hinnatud. Omamoodi “mälukaotus” on tänapäeval iseloomulik paljudele nõukogude perioodi kirjeldavatele elulugudele, kuna taasiseseisvunud Eesti Vabariigis ei ole sellele ajalooperioodile veel ühtset hinnangut antud ning seepärast valitseb inimestes teadmatus, mida ja kuidas teatud teemasid oma elulugudes mäletada.

Kas (ülalololeva info valguses) on võimalik kirjutada üks „Maailma ajaloo koguteos“?

Milliseid ajaloosündmusi Eestis võivad eesti elanikud erinvalt mäletada ja miks?

Ühelt poolt me mõistame teisi inimesi ning seda, mida nad teevad/ütlevad omaenda kogemuste ja enesemõistmise põhjal, teiselt poolt aga kujundavad teatud perioodi domineerivad narratiivid, tähtsamad rituaalid, kunstiteosed jmt seda, mida ja kuidas me kogeme. Valitsevad teadmised mõjutavad nii seda, mida mäletatakse, kui ka selle tõlgendamist.

Ajalookirjutus

Sellistele kollektiivsetele mäludele vastandub osade uurijate arvates ajalookirjutus: “Ajalugu algab sealt, kus mälu lõpeb”. Võiks arvata, et ajalookirjutus on üks ja universaalne (kuigi võib jaguneda mitmeks, nt riikide, linnade jm ajalooks) ning n-ö grupi väline, s.t erapooletu. Teisalt räägitakse ajalookirjutuses vaatenurga olulisuse teadvustamisest (Karl Popper), ajalookirjutuse kui narratiivi subjektiivsusest (Hayden White) ning allikakriitikast.

Ajastu tunnistajad, olles kogenud mingit tähtsat sündmust, tunnevad vanemaks saades vajadust selle mälestuse kirjapanemiseks ehk “fikseerimiseks ning edasiandmiseks”. Kirjapanduna saab mälestusest ajas püsiv toetuspunkt. Kirjapanemine ongi mälu väljendamise ent ka võimu vahendiks. Ajaloos on eliit just kirja kaudu saanud võimu mälu üle.

Leia mõned näited, kus valitsev eliit (nt riigijuhid vm) kasutab / on kasutanud võimu mälu üle.

Ajaloosündmused ja ühiskondlikud muutused (sõjad, kriisid, katastroofid, revolutsioonid jmt) mõjutavad seda, milliseks inimese elulooline teadmine (kogemuspagas) ning seega ka edasine elu kujuneb. Samuti töötavad ühiselt jagatud kogemused (õigemini teadmine neist) mälus nn kollektiivsete tugipunktidena, mille abil tunnetada aega ja omaenda elu ajas.

Milliste teemade ja  probleemidega peab mälestusi ja elulugusid kasutades arvestama?

Nagu eelnevast selgub, on mäletamine ja mälu keerukamad teemad, kui ehk esmapilgul tundub. Lisaks selgub, et kergemini ei pääse me ka muidu usaldusväärsete ja tõesteks peetavate kirjalike ülestähenduste ja allikate – olgu need siis mälestused, ajalooteatmikud või õpikud – kasutamisel.

Muuseumitunnis „Sündinud ENSVs,“ mis ERMi Eesti püsinäitusel tegeleb just nõukogude võimuperioodiga eestimaalaste ajaloos, saate seda ise kogeda. Näituse-osa nimetus „Paralleelilmad“ võtab selle kenasti ühesõnalisena kokku. Enamus nõukogude perioodi kultuuriuurijaid on seisukohal, et tollastel inimestel arenes välja kakskeelsus ja –meelsus, millest üks oli mõeldud avalikkusele näitamiseks ja teist kasutati isiklikus elus (teatud mõttes „paralleelsus“).

Inimeste eluolus ja igapäevareaalsuses väljendus see viisil, et ametlikult räägitu ja näidatu ehk ametlik riiklik poliitika ja teadaanded ei läinud kokku inimeste argikogemuse ega reaalse elu olukordadega.

Nõukogude propaganda taotles oma kodanike ideoloogilist ümberkasvatamist, mistõttu pidi jõudma kõikjale ühiskonnas. Ideoloogia roll Nõukogude ühiskonnas oli muuta ühiskond ühtlaseks, võimu suhtes truult käituvaks ja mõtlevaks.

Meie edasiliikumises teel kommunismi poole on juhtivaks, suunavaks jõuks meie kommunistlik partei. Partei liidab, innustab ja organiseerib nõukogude inimesi, ühendab nende jõupingutusi suure eesmärgi saavutamiseks, kommunistliku ühiskonna ülesehitamiseks.

Malenkovi kõnest Moskva Nõukogu pidulikul koosolekul 6. novembril 1949. 

Ent inimeste eraelu ja igapäevane reaalsus rääkis üsna tihti hoopis risti vastupidi sellele, mida ametlikult ja riiklikult räägiti ja tehti. Nii kujuneski välja teatud paralleelmaailm – see, mis on ametlik-avalik ja see, mis on päris – eraeluline tegelikkus.

JÄRELEMÕTLEMISEKS

Kas Sina aeg ajalt lülitud ümber mingisse tavapärasest erinevasse rolli – nt mängid näidendis või arvutimänge? Kuidas Sinu enda ja ümbritseva tajumine selle käigus muutub?

Veel üks olulisi põhimõtteid näituse sisu esitlemisel kajastub eesti püsinäituse üldpealkirjas „Kohtumised“. Selle pealkirjaga tahame külastajatele meenutada, et näitusega tutvudes võtavad nad kaasa oma kogemused ja teadmised inimeste argielust ning kohtudes näitusel pakutavate samade teadmistega astuvad sealsega pigem dialoogi ja arutellu, kui saavad „õiged ja valed vastused“. Sellest tulenevalt on ka eeltöö materjalid ja eriti sealsed kaldkirjas küsimused pigem järele mõtlema ärgitavad ja ei eelda konkreetseid „õigeid vastuseid.“

Tegeledes muuseumitunnis erinevate elulugude ja nende vahendatud tahkudega, lugedes tollaseid mälestusi või rääkides tollaste inimestega, võiks sama aegselt meeles mõlkuda see kuidas mälu, mälestused ja elulood ajalooallikana „käituvad“.

Mõelge ja uurige, kuidas tagasivaatavalt tekib pilt minevikusündmustest, kuidas mõnede sündmuste esiletõstmine ja teiste kõrvalejätmine on seotud grupiidentiteediga – kasvõi arusaamadega rahvusest ning iseenese rollist selles.

Ühe isiku eluloo analüüs ja tõlgendamine nõukogude perioodi kontekstis on täis mitmeid vastuolusid. Samuti eeldab see eripalgeliste allikate kasutamist. Näiteks kuna inimeste argikogemuses oli palju sellist, mida nõukogulikus ajalookäsitluses maha vaikiti (elu Eestis Vabariigi ajal; küüditamiste ja vangistuste, isegi töölevärbamise vägivaldsus), siis kujunes perepärimusest muu hulgas ka alternatiivne ajalookäsitus. 1990. aastatel tuli see seni varjatud minevikukäsitus esile. Siiski oli isegi sovetlikule maailmakajastamisel omane seotus allikate ja faktidega ning seetõttu on võimalik eristada otsest valetamist ja ühekülgseid tõlgendusi.

Kohtumiseni muuseumis!